“Piraatide ja piraatlusega puutusin esimest korda kokku juba praktika ajal, kui meie laevalt Indias ankrus seistes värviladu tühjaks varastati. Adeni lahte läbides nägime neid seal luuramas. Niisuguseid süütuid kohtumisi on ette tulnud mujalgi, ka Lõuna-Ameerika maades, kuid kõige tõsisemad sündmused olid nüüd viimasel reisil,” meenutab Heiki.

See juhtus paar kuud tagasi. Heiki töötas Inglise lipu all seilaval keemiatankeril kolmanda tüürimehena. Enamasti vedas tanker fosforhapet Marokost Indiasse või Pakistani ja metanooli Itaaliasse, Portugali ja Inglismaale.
Heiki oli alles teist nädalat laevas, kui esimest korda piraate üsna ligidalt nägi. Tanker oli läbinud Suessi kanali ja võttis kursi Indiasse. Punasest merest väljudes ja Bab-el Mandebi väina läbides märkasid meremehed piraatide niinimetatud eelposti, kes seal laevu “sorteerib”.
“See võttis kuidagi kõhedaks. Kui juba teisel nädalal piraate näed, tekib mure, mismoodi siis järgmised neli ja pool kuud lähevad. Vanemad olijad teadsid küll lohutada, et niisugune asi on normaalne ja sellega harjub ära,” märgib Heiki.
Õnneks ründesalka seekord siiski välja ei saadetud. Mehed arutasid omakeskis, et ju piraadid nägid aluse nime ega pidanud seda piisavalt väärtuslikuks. Aga laevas kuulutati välja kõrgendatud valmisolek.
Ega küll piraate alati laeva last nii väga huvitagi. Rohkem käivad nende neelud lunaraha järele, mida loodetakse saada meeskonna vabastamise eest. Ajakirjanduse andmetel on praegu nende käes pantvangis sadakond meremeest.

 

Tõsine kokkupõrge

Heiki oli juba neli kuud laevas töötanud. Tanker liikus parajasti metanoolilastiga Iraanist Itaaliasse.
“Olime sisenemas rahvusvahelisse turvakoridori, mis kulgeb keset Adeni lahte, võimalikult kaugel Omaani ja Somaalia rannikuvetest. Viivituse tõttu eelmises sadamas jäime hiljaks, et ühineda konvoiga, mis sõjalaevade saatel kokkulepitud kiirusel seda ala läbib. Järgmise konvoi ootamine oleks kujunenud liiga ohtlikuks, mistõttu otsustati reisi jätkata lootuses konvoi päevaga kinni püüda,” selgitab Heiki lahingueelset olukorda.
Lootus ei täitunud. Mõne tunni pärast teatas teine tüürimees, et radar avastas seitsme miili kaugusel objekti, mis liigub kahesõlmelise kiirusega tankeri suunas. Viie miili kaugusel paistis objekt juba meremeestele silma. Tegemist oli kalalaevaga, niisugused liiklevad enamasti Pärsia lahel. Kuna need ei ole eriti ilmastikukindlad, siis polnud mõeldav, et selline kipakas alus tuli siia kala püüdma.
Seepeale käskis kapten peatada igasugused tööd tekil, sulgeda kõik uksed ja muud avaused. Masin pidi olema valmis manöövriteks suurtel kiirustel, käivitamisvalmis olid tuletõrjepumbad. Teine tüürimees teatas hädaohust piirkonda valvavale sõjalaevale. Sealt lubati, et appi saadetakse patrull-laev.
“Olime niisugusteks asjadeks valmistunud ja kõik korraldused täideti poole sõna pealt. Läksin sillale ja asusin tegema ettevalmistusi, et sündmusi üles märkida, sidepidamisvahendid valmis seada. Kolmas tüürimees ongi hädaolukordade puhul sidepidaja ja protokollija rollis,” räägib Heiki oma tegevusest neil ärevatel hetkedel. Hoiatab veel, et kõigest ta rääkida ei saa, seepärast tuleb jutt ümmargune.
Ei läinudki palju aega, kui VHF 16 kanalil hakkas mängima somaalikeelne popmuusika, mis eelneb algavale rünnakule ja on mõeldud sidekanali ummistamiseks. Kohe teatas üks vaatlejatest, et kalalaevast eemalduvad „skiffid“. Nii kutsutakse kitsaid ja kiireid paate, millega piraadid laevu ründavad..
Tanker kui saakloom lisas kiirust ja muutis kurssi, et vahemaad suurendades ründajad maha raputada. Meeskond käivitas tuletõrjepumbad, et tekitada laeva ümber veetõke.
“„Skiffe“ lugesime kokku kuus, igas viis automaatrelvadega varustatud meest. Ühel oli näha ka tankitõrjerelv, mistõttu saime aru, et seekord on neil kindel plaan meie laevaga sõitma tulla. Asi oli ikka väga tõsine. Kuna me oma kiirusega neil eest ära ei saanud, ja ilm meid ka ei soosinud, et oleks lainetesse põgenenud, siis ei jäänudki muud teha kui patrull-laeva oodata,” meenutab tüürimees.

Napp pääsemine

Õnneks oli partrull-laev juba veerandtunni kaugusel. Siiski käskis kapten anda hädasignaali MAYDAY. “Skiffid” olid jõudnud juba tankerist 70 meetri kaugusele, sealt anti paar valangut korstna pihta, näitamaks, kui tõsiselt see laev neile meeldib. Piraadid lähenesid kiiresti.
“Varsti kuulsime vähe tumedama heliga valangut. Sõjalaev oli meile appi jõudnud. Kauemaks me sinna vaatlema ei jäänud, sest metanool on ülimalt plahvatusohtlik. Seetõttu ei näinud ma ka täpsemalt, kuidas asjaolud edenesid,” iseloomustab Heiki lahingu lõppu.
Noormees ütleb kokkuvõttes, et see oli väga napp pääsemine. Ta on lugenud erinevaid raporteid ja näinud paari rünnaku ohvriks sattunud laeva. “Nendega võrreldes läks meil üsna kergelt.”
Tema hinnangul on Adeni laht juba enam-vähem turvatud. Seal patrullivad eri suurriikide sõjalaevad, väga võimsad alused, ja ka õhusõidukid.
“Aga lihtsalt neid piraate on palju ja nad ei löö risti ette ka sõjalaevade ees. Tundub, et nendega merel võidelda on suht mõttetu, see ei kanna vilja. Kui mõne kinni püüadki, siis on selle mehe asemel juba kaks vabatahtlikku valmis asemele tulema. Ilmselt peaks valitsuste tasemel midagi kokku leppima,” arvab Heiki.
Kinnitab samas, et meresõitu ta mereröövlite pärast katki ei jäta. Järgmine minek peaks olema aprilli alguses. Ta ei tea veel, kus kandis seilama hakkab.
“Proovin järgmistel reisidel seda piirkonda vältida,” lubab noormees pealtnäha muretult.

Esiisa jälgedes

Siiski ei valinud Heiki Ivask meremehe elukutset üksnes põnevate piraadijuttude ajel. Kohila Gümnaasiumis õppides tuli 9. klassis koostada oma sugupuu.
“Kuulsin siis vanaemade käest, et meie suguvõsas on olnud mees kes kunagi on merd sõitnud. Hiljem oli ta elu lõpuni Peipsi peal kalur,” meenutab Heiki.
Poiss kuulis sedagi, et ta isa ja onudki olid proovinud merekooli pääseda, aga nõukogude ajal oli see üsna keeruline, pealegi jäänud nad matemaatikaga jänni. See kõik tekitas huvi.
“Kuna olen juba väiksest peast olnud selline rahutu hing, kes kuskil paigal ei püsi, siis saigi oma seiklusjanu kustutamiseks niisugune valik tehtud,” märgib ta.
Nüüdseks on Ivask 25 aastane, lõpetanud Eesti Mereakadeemia laevajuhina, töötanud kaks aastast tankeritel tüürimehena.
“Laevatüübiks valisin just keemiatankeri, kuna kooli ajal olin niisugusel alusel praktikal, siis tundus, et selline laev annaks palju huvitavaid teadmisi, pealegi liiguvad tankerid üle kogu maailma,” iseloomustab ta aluse valikut.
Täitunud on ka iga noore meremehe unistus – ületada ekvaator.
Praegu laeb Heiki oma akusid Peipsi ääres kalaretkedel, just sealsamas, kus meremehest esiisagi kala püüdis.

Allikas: Eesti Ekspress